“Meil Bullerbys on palju lambaid ja neile sünnivad igal kevadel talled.
Lambatalled on kõige armsamad loomad üldse. Nad on armsamad kui kassipojad, kutsikad või põrsad.
Ma arvan peaaegu, et nad on veelgi armsamad kui Kerstin, aga seda ei julge ma Olle kuuldes küll öelda.Lammaste poegimise ajal lippame me tavaliselt igal hommikul lambalauta vaatama, kui palju uusi tallekesi on öö jooksul juurde tulnud. Nii, kui sa lambalauda ukse lahti teed, pistavad kõik lambad täiest kõrist määgima. Talled määgivad nii armsalt ja peenikese häälega, hoopiski mitte nii karedalt kui uted või jäär. Peaaegu igal utel sünnib kaks talle.

Ühel pühapäevahommikul, kui ma lambalauta tulin, nägin, et üks tall lamab surnult õlgedel. Jooksin kohe isa juurde ja rääkisin talle sellest. Ta läks ja vaatas, miks tall ära oli surnud. See tuli sellest, et utel polnud udaras piima ja vaene talleke ei saanud toitu! Istusin lambalauda lävepakul ja nutsin.
Mõne aja pärast tuli Anna, sai kõigest kuulda ja hakkas samuti nutma.
“Ma ei taha, et lambatalled peaksid surema!” ütlesin isale.
“Seda ei taha mitte keegi,” vastas isa. “Aga nii kurb kui see ka pole, on siin veel üks, kes on surmale määratud.”
Ta näitas mulle pisikest tallekest oma süles, kes nägi väga vilets välja, see oli surnud talle vennake. Ka tema ei saanud muidugi oma emalt piima. Piim aga on ainus asi, mida vastsündinud lambatalled süüa võivad. Sellepärast, üles isa, tuleb meil surnud talle vennake tappa, et ta pääseks näljasurmast. Kui me seda kuulsime, hakkasime Annaga veel kibedamini nutma. Me nutsime hirmsasti.
“Ma ei taha, et lambatalled peaksid surema!” karjusin ma ning viskasin end pikali.
Isa tõstis mu üles ja ütles:
“Ära nuta, Liisa.”
Ja veel ütles ta:
“Sa võid ju katsuda lambatalle pudelist toita, kui tahad. Täpselt nagu imikut.”
Ma sain nii rõõmsaks, nagu ma vist veel kunagi elus pole olnud. Ma ei teadnudki, et lambatalle võib toita nagu imikut! Isa ütles, et ma ei oleks liiga enesekindel. Ta kartis, et lambatall niikuinii sureb, aga eks me või ju siiski proovida.
Lippasime Annaga koos tädi Liisa, Olle ema juurde ning laenasime temalt lutipudeli ja luti, millega Kerstinit oli toidetud, kui ta veel üsna pisike oli. Siis jooksime uuesti isa juurde.
“Isa, kas me ei tohiks anda vaesekesele natuke koort?” küsisin.
Ent isa ütles, et kui lambatallele koort annaksime, jääks ta haigeks. Ta magu kannatab ainult veega lahjendatud piima. Isa aitas mul piima valmis segada ja siis soojendasime pudelit leiges vees. Pärast seda pistsin ma tallele luti suhu. Ja kujutage ette, ta hakkas otsemaid lutsima. Paistis tõepoolest, et ta on näljas.
“Jajah, nüüd oled sa selle lambatalle kasuema,” ütles isa. “Aga ta peab saama toitu hommikul vara ja õhtul hilja, nii et sa ei tohi ära väsida.”
Anna ütles, et kui ma peaksin ära väsima, tarvitseb mul ainult temale öelda ja ta toidab heameelega minu asemel tallekest. Aga mina ütlesin:
“Hahaa, kes siis sinu arvates lambatalle toitmisest ära väsib?”
Panin talle nimeks Pontus ja isa ütles, et see on nüüd päriselt minu tall. “

___________________________________________________________________

 “Meie kool asub Suurkülas. Tee sinna on pikk ja meie, Bullerby lapsed, läheme alati üheskoos. Mul on hommikuti tegemist, et õigeks ajaks valmis jõuda, kui ma kõigepealt pean minema koplisse Pontust toitma. Sel hommikul, kui ma tahtsin Pontuse kooli kaasa võtta, seisid teised juba Olle väravas ja ootasid mind. “Liisa, tee ruttu, muidu me jääme hiljaks!” hüüdis Britta.  Siis pöördusin ma Pontuse poole ning hüüdsin: “Pontus, tee ruttu, muidu me jääme hiljaks!” Ma pole kunagi näinud nii jahmunud lapsi, kui oldi Lasse, Bosse, Olle, Britta ja Anna Pontust nähes.

“Ku-kuhu tema läheb?” küsis Lasse.

“Kooli, ” kostsin mina. “Siis vahest tuleb lõpp sellel igavesele viginale, et ainult koerad võivad igal pool kaasas käia.” Võin vanduda, et neil olid imelikud näod peas.”

“Liisa, kas sa oled kindel, et sa täna haige pole?” küsis Lasse.
“Kas isa ja ema ka sellest teavad?” päris Bosse. Bosse küsimuse puhul tuli mul väike hirm nahka, sest sellele polnud ma üldse mõelnud. Kuid Anna lõi käsi kokku, naeris ja ütles, et miks ei võiks lambatall niisama hästi kui koeradki koolis käia. Nojah, mina arvasin täpipealt niisamuti. Samal silmapilgul hakkas Lasse mõnusalt itsitama ja ütles: “Las ta tuleb pealegi kaasa. Kuigi õpetaja minestab loomulikult ära.”
Nõnda me siis lasksimegi allamäge traavi. Pontus ka. Mõnikord ta küll seisatas natukeseks, otsekui kaaluks järele, kas see on ikka õige tegu. Aga tarvitses mul ainult hüüda “Pontus!”, kui ta vastas mõistlikult “Mää!” ja sörkis järele.”

“Meil kulus tee peale natuke rohkem aega kui tavaliselt ja me jäime hiljaks. Kell oli juba kõlisenud ja lapsed klassituppa läinud. Meid pole ju Suurküla ja Bullerby peale ühtekokku kuigi palju, seepärast me istume ühes klassitoas sama õpetaja juures, kuigi me käime eri klassides.

Koolimaja trepist üles minnes Pontus komistas ja pidin teda tagant aitama. “Vahest on ta kooli jaoks liiga noor?” arvas Lasse. Kui Lasse mitu aastat tagasi esimest korda kooli tuli, ei suutnud ta minutitki paigal püsida. Siis ütles õpetaja, et ta on kooli jaoks alles liiga noor. Õpetaja saatiski Lasse koju, et ta tuleks aasta pärast tagasi. Sest ta pidi ennast välja mängima. Seda ei unusta Lasse iialgi. Nimelt sellepärast ta seda Pontuse kohta ütleski.

Britta koputas uksele ja me läksime sisse. “Palume vabandust, et me hiljaks jäime,” ütles Britta. Nii kui ta seda öelnud oli, hakkas Olle itsitama. Meie teised seisime päris vaikselt, aga Olle kihistas naerda nii, nagu oleks keegi teda kõditanud.

“Olle, küll sa oled täna reibas,” tähendas õpetaja. Pontus seisis meie seljataga, nii et keegi teda ei näinud. Aga äkitselt kostis vaikne, armas “Mää!” ja Pontus pistis pea välja. Kõik lapsed võpatasid oma pinkides. Õpetaja muuseas ka.

“Mis see ometi…” alustas ta. “Te ei taha ometi öelda, et tõite kaasa lambatalle?” “Liisa…” alustas Bosse, kuid jäi siis vait, sest küllap ta mõtles, et vahest saab õpetaja minu peale kurjaks. Ma ise hakkasin ka natuke sealsamas kartma.
“Me ju tõime parajasti koduloomi,” ütlesin ma üsna vaikselt, ” ja siis ma mõtlesin, et ..”
“Mis sa siis mõtlesid?” küsis õpetaja.
“Et oleks päris hea vaadata päris lambatalle,” ütlesin ma. Mis sellest, et ma just päriselt nõnda polnud mõelnud.
Õpetaja puhkes naerma mis jaksas, ja kõik lapsed temaga koos. Iseäranis Olle. Ta naeris nii, et luksus.”

See idee on võetud ühest mu ülilemmikust lapsepõlveraamatust: “Bullerby lapsed” , autoriks võrratu kirjanik Astrid Lindgren. Eelpool tsiteeritud tekst ongi sellest raamatust teieni toodud.
Raamatu tõlge V. Beekman ja “Tiritamm”
Modellideks: Liisi ja tema talleke.
Asukoht: Liisi kodu.
Stilistika: Liisi vanemad.
Fotograaf: Raili Adoson.
Suured suured tänud kõigile, kes kaasa aitasid, kaasaarvatud ilmataat, kes esimese sessiooni aja väga trotsis ning teisel ajal pakkus võrratut valgust!