Elus esimest korda sain pildistada pulma Tallinnas. Kõik mu muremõtted seoses liiklusega või võttepaikadega said hommikupäikesega pühitud. Tallinna vanalinn lihtsalt tõmbas kogu lummusega meid aja lukku, millest ühel hetkel äratas meie tegemisi jälgiv turismiseltskond, kes viisakalt ootas võimalust pruutpaarile kõike ilusat tulevastesse aastatesse soovida. Kuna pruut justkui sobilikult seisis grupi poole seljaga, sai publikule ka maha hõigatud: “No chance ladies, she wont throw the bouquet!”
Kõike seda kõrvalt jälgida ning pildistada tundub siiani koomiliselt filmilik – õnnepalee ukse taga värisev hääl ning tugevalt käest kinni sammuga sõprade-sugulaste ringi. Kui otsused kinnitatud suusõnaliselt, allkirjade, sõrmuste ning esimese suudluse näol, sai kogu tunnistajate õnned vastu võetud, nimi saadetud ning enne peopaika ka väravad õigesti läbitud. Õhtul vahetult enne päikeseloojangut hiilisime veel kõrvale kuldsele viljapõllule. Pruutpaar õnnest purjus olid kogu romantikas niivõrd sees, et mind vaevu enam kuulsid. Suurepärane lõpp kaunile päevale.
Aitäh, et valisite mind selle teekonna lävepakule kõiki neid emotsioone jäädvustama!