Sain sel korral teistmoodi kogemuse, palju eksida, ahhetada ja rõõmustada, et ilm kõike soosis.
Sõites pildipaika läbisin metsateid, radasid ja ekslesin vist pool Lõuna-Eesti kaunist metsa läbi.  Kuna rada viis üha sügavamel ja kaugemale metsa, teerajad hajusid üha enam kitsasteks rohuteedeks, pidasin isegi korraks teeservale kinni, et uurida, kas selline tee üldse kusagile välja viib ning googeldasin kliendi nime veendumaks edasisõidu tuvalisuses. Õnneks kohale tee mind ikka viis ja sõbralik pereisa tuli tervitama. Nii lahe, et on maja keset linnulaulu, vanaisa lõhub puid, poisid mängivad korraga igal pool ja beebi tudub kogu aja nii rahulikult.
Sel korral lahkusin superhea tuju, triiki täis mälukaartide ja närvikõdiga. Eks ikka seepärast, et tihti juhtub nii, et pildistamine pole kõigi laste lemmikteema ning seda teed murda lapse endani ning tabada tema päris õige loomus ning suhted, on väljakutse. Samas nüüdki pilte siia lisades tuleb naeratus näole, kuivõrd vahva see kõik kokku tuli ja see seiklusrohkem päev sai jäädvustatud.
Aitäh perele ning ootan uusi väljakutseid 😉