Olen lisaks fotograafi ametile ka pisikese tüdruku ema. Hetkel kodus tuulerõugeid ravides tegin just avastuse, et pole saanud hetkekski mahti kaamerat kätte võtta ja seda jäädvustada. Kohe varsti seda enam teha ei saakski. Esimene mõte on ju ikka, et pole siin ju grammigi ilusat jäädvustada..samas tõenäoliselt ei põe mu neiu neid rõugeid oma elus kunagi.
Rasedana tundsin end tihtilugu kehvasti ning olin alatihti tige mehe peale, kes mind kaameraga piirdles. Olen siiani talle järjekindluse eest tänulik, sest näen neis piltides mitte vaid üht rasedat vaid naist niivõrd erilises seisuses oma mehe pilgu läbi ja neid mõtteid ja nurki, mida tema minus hindas 🙂
Palju olulisi hetki me ei suuda taasluua, näiteks inimestega, keda enam meie seas ei ole. Ka minul on neid pilte palju puudu..kui tahakski oma lapsele näiteks tema vanaisast rääkida, siis juurde näidata saaksingi vaid viimast passipilti. Kurb!
Klõpsisin täpipildid ära ning kindlasti panen nad albumisse hilisemaks meenutuseks sisse. Küll laps ise siis tulevikus otsustab kuivõrd ta ise seda näha ja meenutada soovib…
Aga pere plaanin pildile kokku ajada – et ei oleks mälestusi vaid vanade passipiltide pealt heietada 🙂