Hakkasime just lahkuma ja leppisime kokku viimastes detailides piltide osas, kui märkasime põllul imelist udupatja. Polnud vaja midagi öeldagi, kui juba selle põlluserva autod parkisime. Pisike sünnipäevatirts oli juba väsinud ja ei tahtnudki naljalt välja saada, kuid kui kuulis, et saab oma sünnipäevalaulu ja tantsu, oli krapsti põllul 🙂 Midagi nii maagilist sünnibki siis, kui pisut oodata ja kannatlik olla vast.