Aasta viimane ja kõige erilisem…

Pisike armas Kaisu, nagu tema lähedasemad teda armastavad kutsuda, ei taju maailma nii, nagu meie seda teeme ega suuda liikuda ja end liigutada soovide kohaselt. Kui kaugele ta näeb, kui hästi ta kuuleb ja seda kõike mõistab, ei oska otseselt keegi veel öelda.
Mis põhjustel ning asjaoludel see nii on, jääb tema vanemate jutustada! Minu lugu on temaga kohtumisest- ühest tunnist, mis muutis minu eluvaadet tohutult!
K on imeilusate selgete silmadega, vahvalt turris juuksesalguga ning pehme haardega armas tüdruk. Talle sobivad kleidid ning rohelised värvitoonid. Talle paistis meeldivat mahe valgus, rahulik viisijupp…ning oma ema – iga embus, pai või pöördumine tüdruku poole mõjus hetkega rahustavalt.
Vaid korra õnnestus mul teda naeratamas näha, kuid see hetk tundus justkui loto suurvõit 🙂 Ma olen südamest tänulik Teiega kohtumise eest, soovin kogu perele neid miljoni-naeratusi üha enam ja palju võrratuid hetki üksteise seltsis 🙂
NB! Olen alati pildistavatelt küsinud luba piltide avaldamiseks ning siin näidatud on ka loa saanud.