Kui armas on üks loss ja kui imelised inimesed, kes seda võlu ka läbi raskete aastate hoida soovivad 🙂
Kui anda pisikesele preilile printsessikleit ja lossisaal..on see kui loteriivõit, mis kõik varasemad protestimõtted pühib..ja muidugi roosipeenra juures kükitamine, kus salamisi kroonlehti maha puhkuda võib 🙂

Neidude soe armas sõprus on kestnud terve eluea ja paistis küll, et see niipea ei muutu! Käsikäes jooksmine, vihmavarju jagamine, peidus nurgataga itsitamine ja paranka poolitamine on ju lihtne.

Venna-õe suhet ja toimivat kulgemist tean ma varasemast pildiajaloostki…. igati aktiivne ja soe venna suudab pisikese mossitava õekese kenasti naerule meelitada ja päike särab jälle. Eks ta ka ju teab, et hiljem on tal julge sõber, kes igale ideele rohelise tule annab.

Ilm sel korral väga koostööaldis polnudki – sõites pildistamisele sain mitmeid kordi paduvihmas autot peatada..ja sekundeid hiljem vikerkaart imetleda.

Suur tänu lossi personalile, kes kannatlikud olid ja pildistada lubasid!

Suured tänud ka peredele..võrratu võrratu võrratu!