Kui preili veel ootas siia ilma saabumist, kohtusin ma tema vanematega suisa kaks korda. Ka beebipildid said üles võetud üsna peale sündi. Nüüd möödus üks kiire lõbus aasta ja mul on suur rõõm neid taas kohata.

Iga kord on küll tuttavate seltsis, kuid siiski uus…eks ta tõesti nii ole, et vanemad kasvavad lapsega ja need näod lähevad ikka üha rõõmsamaks.
Pisipreili on täiesti pere nägu..südamlik oleks vist kõige õigem sõna!

Suured tänud taaskohtumiste eest! 🙂